2022. aasta võistluslugu
Sel aastal oodatakse võistlejatelt töötlust Räpina kihelkonnast kirja pandud loost "Küläkene väikokõnõ". Fonograafirulli helisalvestusega hoiab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv.
|
| ||||
Viisivariatsioone
|
| ||||||
|
Laulusõnad
Külä-, küläkene jo väikokõnõ, Mant oll´mant oll´ kaiaq jo madalakõnõ, Kavvõst, kavvõst kaiaq jo kasinakõnõ. Mano, mano joosiq jo maagõlaivaq, Kodo, kodo joosiq jo kumakolaivaq, Sisse, sisse joosiq jo siidilaivaq. Meheq, meheq, ostkõq jo meestekaupa, Naas´eq, naas´eq tano- jo -narmi'ita, Tütär-, tütärlatsõq jo sinekivve, Poosiq, poosiq pöksi- jo -nöörikitä! Leelo-, leelokõnõ jo, laalukõnõ, Kos sa, kos sa no ollit, ku ma ots´e? Ollit, ollit no suunna soka alla, Laanõn, laanõn laja jo lehe alla; Suunna, suunna siiva jo soputõlit, Laanõn, laanõn siiva jo laputõlit. Puuq külq, puu külq, puuq külq, helläq veleq! Puu oll´, puu oll´ täüs jo pudukõisi, Ossaq, ossaq täüs jo oravita, Ladvaq laanõ- jo -lindusita, Jõgi, jõgi juusk´e jo juurtõ alta, Kalaq, kalaq kullatsõq jo jõenna, Havvõq suurõq jo, laugiq otsaq, Puri-, purikal oll´ kir´oq küleq. H I 2, 674 (2) < Räpina khk. - Gustav Narusk (1889) |
Tõlge
Külakene väiksekene, Ligidalt vaadates madalukene, Kaugelt vaadates kasinakene. Juurde sõitsid maagelõngalaevad*, Koju sõitsid kumakulõngalaevad**, Sisse sõitsid siidilaevad. Mehed, ostke meestekaupa, Naised tanunarmaid, Tütarlapsed sinikivi***, Poisid püksinööre****! Leelokene, laulukene, Kus sa olid, kui otsisin? Olid soos kulu all, Laanes laia lehe all; Soos tiibu soputasid, Laanes tiibadega laperdasid. Puud küll, puud küll hellad velled! Puud olid täis loomakesi, Oksad täis oravaid, Ladvad laanelindusid, Jõgi jooksis juurte alt, Kalad kullased jões, Haugid suured, laugud (esi)otsad, Purikal olid kirjud küljed. * - punane lõng ** - maagelõnga sünonüüm *** - indigot **** - st püksivärvlist läbiaetavaid nööre |
Küläkene väikokõnõ
Laulu viis on Räpinas üks tuntumaid. Nagu suulisele pärimusele omane, see varieerub, ja eri laulikud on seda laulnud veidi erinevalt. Samuti esinevad väiksed variatsioonid eri laulukordadel ja ühe esituse jooksul.
Viis on regivärsist pikem: selles on 10 lööki ja laulmisel värsi esimest kaht silpi korratakse. Väga iseloomulik on kolmanda ja neljanda silbi kiirem laulmine ning nende järele lisasilbi, tavaliselt jo, lisamine. Näiteks: külä-, küläkene jo väikokõnõ
Meloodia liigub tugihelilt üles ja tagasi alla, lõpeb aga hoopis teisel astmel. Viisiliikumises on harmooniline mõõde, mida näitab, esiteks, kahe erineva kooskõla helide vaheldumine meloodias, ja teiseks, varieerimisel noodi asendamine mõne teise sama kooskõla heliga (vt Ann Aduski varianti). Kui sel kombel varieerides laulaks koos mitu lauljat, kostaks mõnedel silpidel mitmehäälsus.
Valisime kohustuslikuks looks viisi 1-realise variandi, mis on ära toodud esimeses noodistuses Tiina Urganti esituses. Järgnevates noodistustes on toodud näiteid samast viisitüübist teistelt lauljatelt. Viisi on lauldud veidi erinevate heliridadega, sest üksi lauldud ühehäälne laul lubab heliastmete intoneerimisel mõningat vabadust (vt Els Kliimani ja Miili Saksoni variante). Helirea muutused eri laulukordadel või ka ühe esituse jooksul on vanemale laulutraditsioonile omased, see ei tähenda veel eri viiside kasutamist ega halvasti laulmist.
Üleskirjutustes ja helisalvestustes leidub ka sama tüüpi meloodial põhinevaid 2-realisi viise, neis on teine viisirida arvatavasti kujunenud esimese varieerimisel. Tõime siin ära ühe näite, kus teine viisirida on väga väikese erinevusega (Ann Adoski variant). Mitmes 2-realises viisivariandis on aga esimese viisirea noodid asendatud järellaulus vastavate kooskõlade nootidega, seega kordub esimene viisirida (või selle osa) tertsi võrra kõrgemal. Esineb ka vastupidist: põhiviis asub tertsi võrra kõrgemal ja kordus madalamal. Nagu laulmise algul tavaline, võib laulja esitada esimesed värsid erinevalt kogu järgnevast laulust, sest ta alles “taasloob” viisi omas meeles.
Kui sellist 2-realist lauluvarianti, kus ees- ja järellaulu vahel on tertsi kooskõla, esitaks mitu inimest, lauldes värsikordusel korraga nii 1. kui 2. viisirea partiid, siis kostaks kooriosa mitmehäälselt. Ei ole võimatu, et nii mõnikord lauldigi, ja mitmehäälsust ei pandud kirja üksnes kaaslaulja puudumise tõttu. Siinkohal tuleks mainida, et folkloorikogus leiduvadki sellest viisid mõned mitmehäälsed variandid, kuid nende puhul ei ole selge, kas üleskirjutaja on need rahvasuust kuulnud või ise kokku seadnud.
Variantide kirevus näitab, et seda üldtuntud viisitüüpi on lauljad tegelikus laulupärimuses kasutanud loominguliselt (ja võibolla on seda teinud ka mõned viiside ülesmärkijad). Taas leiab kinnitust, et rahvalaulikut tuleb arvestada nii oma konkreetse lauluvariandi autorina (või seadjana) kui esitajana. Kutsume võistlusest osavõtjaid looma oma variante!
– Taive Särg
Laulu viis on Räpinas üks tuntumaid. Nagu suulisele pärimusele omane, see varieerub, ja eri laulikud on seda laulnud veidi erinevalt. Samuti esinevad väiksed variatsioonid eri laulukordadel ja ühe esituse jooksul.
Viis on regivärsist pikem: selles on 10 lööki ja laulmisel värsi esimest kaht silpi korratakse. Väga iseloomulik on kolmanda ja neljanda silbi kiirem laulmine ning nende järele lisasilbi, tavaliselt jo, lisamine. Näiteks: külä-, küläkene jo väikokõnõ
Meloodia liigub tugihelilt üles ja tagasi alla, lõpeb aga hoopis teisel astmel. Viisiliikumises on harmooniline mõõde, mida näitab, esiteks, kahe erineva kooskõla helide vaheldumine meloodias, ja teiseks, varieerimisel noodi asendamine mõne teise sama kooskõla heliga (vt Ann Aduski varianti). Kui sel kombel varieerides laulaks koos mitu lauljat, kostaks mõnedel silpidel mitmehäälsus.
Valisime kohustuslikuks looks viisi 1-realise variandi, mis on ära toodud esimeses noodistuses Tiina Urganti esituses. Järgnevates noodistustes on toodud näiteid samast viisitüübist teistelt lauljatelt. Viisi on lauldud veidi erinevate heliridadega, sest üksi lauldud ühehäälne laul lubab heliastmete intoneerimisel mõningat vabadust (vt Els Kliimani ja Miili Saksoni variante). Helirea muutused eri laulukordadel või ka ühe esituse jooksul on vanemale laulutraditsioonile omased, see ei tähenda veel eri viiside kasutamist ega halvasti laulmist.
Üleskirjutustes ja helisalvestustes leidub ka sama tüüpi meloodial põhinevaid 2-realisi viise, neis on teine viisirida arvatavasti kujunenud esimese varieerimisel. Tõime siin ära ühe näite, kus teine viisirida on väga väikese erinevusega (Ann Adoski variant). Mitmes 2-realises viisivariandis on aga esimese viisirea noodid asendatud järellaulus vastavate kooskõlade nootidega, seega kordub esimene viisirida (või selle osa) tertsi võrra kõrgemal. Esineb ka vastupidist: põhiviis asub tertsi võrra kõrgemal ja kordus madalamal. Nagu laulmise algul tavaline, võib laulja esitada esimesed värsid erinevalt kogu järgnevast laulust, sest ta alles “taasloob” viisi omas meeles.
Kui sellist 2-realist lauluvarianti, kus ees- ja järellaulu vahel on tertsi kooskõla, esitaks mitu inimest, lauldes värsikordusel korraga nii 1. kui 2. viisirea partiid, siis kostaks kooriosa mitmehäälselt. Ei ole võimatu, et nii mõnikord lauldigi, ja mitmehäälsust ei pandud kirja üksnes kaaslaulja puudumise tõttu. Siinkohal tuleks mainida, et folkloorikogus leiduvadki sellest viisid mõned mitmehäälsed variandid, kuid nende puhul ei ole selge, kas üleskirjutaja on need rahvasuust kuulnud või ise kokku seadnud.
Variantide kirevus näitab, et seda üldtuntud viisitüüpi on lauljad tegelikus laulupärimuses kasutanud loominguliselt (ja võibolla on seda teinud ka mõned viiside ülesmärkijad). Taas leiab kinnitust, et rahvalaulikut tuleb arvestada nii oma konkreetse lauluvariandi autorina (või seadjana) kui esitajana. Kutsume võistlusest osavõtjaid looma oma variante!
– Taive Särg
See viisitüüp on olnud väga levinud Räpinä kihelkonnas, naaberkihelkondadest Põlvast ja Vahtsõliinast on ainult üksikuid näiteid. Kuigi rahvas ise on nimetanud viisi seto viisiks (vihje mitmehäälsusele?), pole sarnast viisi õnnestunud Setomaa kirjapanekutest ega salvestustelt seni leida. Küll aga oli viisitüüp tuttav Räpinä kihelkonna juurde kuuluvates külades ida pool Lämmijärve. Seal sündinud laulikuilt on pärit ka kõige uuemad salvestused, samuti andmed laulmise kohta. Adeele Puksa (teda kuuleb laulmas ka ansambli „TradAttack” loos „Lubadus”) kasutas sellist viisi pulmarituaali laulude puhul (nagu juuresolevas näites), samast kandist pärit Lehte Solna aga kirjeldab, kuidas sarnase viisi saatel lauldi kätest kinni hoides ja liikudes – nii pulmamaja ruumides kui õues. Vastavalt laulu rollile võis erineda ka laulmise tempo. Solna esitas „tsõõrilaulu” näitena lüürilise „Kolm ubinat”, sellega on laadi poolest võrreldav ka Tiina Urgandi lauldud „Küläkene väikokõnõ”. Kohustusliku võistlusloo tekstiks sai valitud G. Naruski poolt 1889. a. üles kirjutatud „Vanaaegne ringilaul (tsõõrilaul)”, mida võidi väga hästi laulda just sellise viisiga. Ringmänguga sobib kokku ka siin ilmnev erinevate laulusõnade liitmine – kui ühed sõnad otsa lõppesid, aga liikumist taheti jätkata, siis tuli edasi laulda järgmiste pähetulnud sõnadega. Nii järgnevadki väikese küla ülistusele laulud leelo otsimisest ja kalajõest. Viimane on sõnade keele järgi otsustades jõudnud Võrumaale laenuna põhja poolt (näiteks „purik(as)” haugi tähenduses ja „kirju” on mõlemad võro keelele võõrad sõnad). Lämmijärve kui hiiglasliku jõe sarnase kalarikka veekogu keskkonda sobib aga selline laul suurepäraselt.
– Urmas Kalla
– Urmas Kalla
