Oratoorium Tähemõrsja
|
21. aprillil Mooste rahvamuusikatöötluste festivali Moisekatsi Elohelü avakontserdina kõlab Põlva kihelkonna rahvaviisidele- ja tekstidele loodud oratooriumi „Tähemõrsja“ esmaettekanne. Autor on helilooja Erki Meister, ettekandeid dirigeerib Lauri Sirp. Muusikalist osa kannavad ansambel Miinus Seitse, kes on olnud Mooste rahvamuusikatöötluste festivali Moisekatsi Elohelü paljukordne osavõtja ja laureaat, ja instrumentalistid, kelleks on Arvo Leibur ja Kaidi Ugandi (viiul), Andreas Lend (tšello), Madis Järvi (vioola), Kaspar Eisel (löökpillid), Kalle Klein (saksofon) ja Helen Põldmäe (klahvpillid). Oratooriumis on 16 osa ning iga osa kannab endas kas üht või mitut rahvaviisi. Muusikas suhtlevad pillikoosseis ning vokaalansambel, tekstiliselt kandub teos lugulauluna rahvaviiside -ja tekstide arendusena. Teose sõnaline osa pärineb Jakob Hurda 19. sajandi keskel kogutud rahvaluulekogumikust „Vana Kannel“, peamiselt on kasutatud Põlva kihelkonnast kogutud Tähemõrsja lugusid, samuti Suure Tamme lugusid. Ka läänemeresoome regivärssides ja lauludes laiemalt tuleb Õe-Venna ja Suure Tamme ehk Ilmapuu teema esile, lugu kordub kõikide soome-ugri rahvaste luulepärimustes, aga paralleele saab tuua laiemaltki, lausa vanahiina ja mesopotaamia eeposteni. Teksti saab mõtestada kui lihtsat lugulaulu, aga ka kui maagiliste toimingute, sündmuste kirjeldust. „Tähemõrsja“ on tagantjärgi muusikalise kummardusena pühendatud Mooste rahvamuusikatöötluste festivali idee autorile ja vedajale Ülle Podekratile. |
Erki Meister / 20.10.2016
Aado Lintrop kirjutab oma Loomisaja Lauludes: „Paljude runo-ja regilaulude kangelastena esinevad õde ja vend, kusjuures tekst annab mõnikord vaid kaudselt mõista, et tegemist pole tavaliste inimestega“.
Läänemeresoome regivärssides ja lauludes tuleb see Õe-Venna ja Suure Tamme ehk Ilmapuu teema esile, lugu kordub kõikide soome-ugri rahvaste luulepärimuses, aga paralleele saab tuua laiemaltki, lausa vanahiina ja mesopotaamia eeposteni.
Lugu ise kulgeb selliselt:
Alguses läheb Vend põllule suvivilja külvama, kuid satub siis ootamatult hulkuma-rändama.
Suure Tamme harude vahelt leitakse (vast vend leiab? – minajutustus vaheldub sujuvalt teises isikus jutustusega) maagiline õllekapp, millega õnnistatakse maad ja vilja.
Õde siirdub oma kadunud Venda otsima. Otsib kõikvõimalikest kohtadest ja küsib tee peal kõigi käest Venna järele. Talle antakse erinevaid (enamasti eksitavaid) juhiseid.
Venda leidmata jõuab ta tagasi.
Suur Tamm raiutakse maha ja temast saab lõpmata palju esemeid. Küll veimevakkasid, küll mööblit, küll õllekappasid jne.
Kuuldus sellest imest levib kaugele ja juba ongi kosilased hoovi peal. Need ei ole aga mitte lihtsad kosilased, vaid lausa Kuu, Päev ja lõpuks Täht ise.
Lugu lõpeb Õe Tähele meheleminekuga.
Palju on mõistukõnet ja vihjeid erinevatele rituaalsetele toimingutele.
Teksti saab mõtestada, kui lihtsat lugulaulu (kus küll pidevalt ilmnevad vastuolulisused), aga ka kui maagiliste toimingute, sündmuste kirjeldust.
Õde-Venda, kui jumalikku päritolu tegelased, toimetavad otsekui eraldiseisvas reaalsuses ning lävivad erinevate kummaliste tegelastega.
Vend kaob siit ilmast ja Õde kaudselt samuti, saades Tähe naiseks.
Idee selline teos luua sai alguse Mooste rahvamuusikatöötluste festivali ehk Moisekatsi Elohelü korraldajatelt. Muusikalist osa kannab suuresti ansambel Miinus Seitse, kes on olnud Mooste festivalil paljukordne osavõtja.
Muusika algmaterjaliks on Põlva kihelkonna rahvalaulud, mis kogutud kokku Eesti Rahvaluule Arhiivi. Oratooriumis on 16 osa ning iga osa kannab endas kas ühte või mitut rahvaviisi. Teose tekst pärineb Jakob Hurda 19. sajandi keskel kogutud rahvaluulekogumikust „Vana Kannel“.
Moisekatsi Elohelü kauaaegne peakorraldaja ja hing Ülle Podekrat lahkus kahjuks siit ilmast selle aasta suvel.
Oratooriumiga „Tähemõrsja“ tahan avaldada austust Ülle elutööle. See teos on talle pühendatud.
Suur tänu Urmas Kallale, kes redigeeris ja toimetas tekste keeleliselt ning aitas meid hääldusega.
Suur tänu ka Mari Sarvele ja Aado Lintropile, kes aitasid tekste mõista ja mõtestada.
Aado Lintrop kirjutab oma Loomisaja Lauludes: „Paljude runo-ja regilaulude kangelastena esinevad õde ja vend, kusjuures tekst annab mõnikord vaid kaudselt mõista, et tegemist pole tavaliste inimestega“.
Läänemeresoome regivärssides ja lauludes tuleb see Õe-Venna ja Suure Tamme ehk Ilmapuu teema esile, lugu kordub kõikide soome-ugri rahvaste luulepärimuses, aga paralleele saab tuua laiemaltki, lausa vanahiina ja mesopotaamia eeposteni.
Lugu ise kulgeb selliselt:
Alguses läheb Vend põllule suvivilja külvama, kuid satub siis ootamatult hulkuma-rändama.
Suure Tamme harude vahelt leitakse (vast vend leiab? – minajutustus vaheldub sujuvalt teises isikus jutustusega) maagiline õllekapp, millega õnnistatakse maad ja vilja.
Õde siirdub oma kadunud Venda otsima. Otsib kõikvõimalikest kohtadest ja küsib tee peal kõigi käest Venna järele. Talle antakse erinevaid (enamasti eksitavaid) juhiseid.
Venda leidmata jõuab ta tagasi.
Suur Tamm raiutakse maha ja temast saab lõpmata palju esemeid. Küll veimevakkasid, küll mööblit, küll õllekappasid jne.
Kuuldus sellest imest levib kaugele ja juba ongi kosilased hoovi peal. Need ei ole aga mitte lihtsad kosilased, vaid lausa Kuu, Päev ja lõpuks Täht ise.
Lugu lõpeb Õe Tähele meheleminekuga.
Palju on mõistukõnet ja vihjeid erinevatele rituaalsetele toimingutele.
Teksti saab mõtestada, kui lihtsat lugulaulu (kus küll pidevalt ilmnevad vastuolulisused), aga ka kui maagiliste toimingute, sündmuste kirjeldust.
Õde-Venda, kui jumalikku päritolu tegelased, toimetavad otsekui eraldiseisvas reaalsuses ning lävivad erinevate kummaliste tegelastega.
Vend kaob siit ilmast ja Õde kaudselt samuti, saades Tähe naiseks.
Idee selline teos luua sai alguse Mooste rahvamuusikatöötluste festivali ehk Moisekatsi Elohelü korraldajatelt. Muusikalist osa kannab suuresti ansambel Miinus Seitse, kes on olnud Mooste festivalil paljukordne osavõtja.
Muusika algmaterjaliks on Põlva kihelkonna rahvalaulud, mis kogutud kokku Eesti Rahvaluule Arhiivi. Oratooriumis on 16 osa ning iga osa kannab endas kas ühte või mitut rahvaviisi. Teose tekst pärineb Jakob Hurda 19. sajandi keskel kogutud rahvaluulekogumikust „Vana Kannel“.
Moisekatsi Elohelü kauaaegne peakorraldaja ja hing Ülle Podekrat lahkus kahjuks siit ilmast selle aasta suvel.
Oratooriumiga „Tähemõrsja“ tahan avaldada austust Ülle elutööle. See teos on talle pühendatud.
Suur tänu Urmas Kallale, kes redigeeris ja toimetas tekste keeleliselt ning aitas meid hääldusega.
Suur tänu ka Mari Sarvele ja Aado Lintropile, kes aitasid tekste mõista ja mõtestada.