Lätsi küllä kükikalla... (Urmas Kalla)

​“Lätsi küllä kükikalla...” Selliste sõnadega algab rahvaluulekogus palju laule, mis puudutavad külanoorte suhteid. Erinevad on nii laulude viisid kui ka sõnastatud sündmuskäik. Kas on neil veel midagi ühist peale temaatika ja algussõnade? Kas sarnase algusega lugude seas on mitu erinevat laulu? Kas on võimalik, et ühe laulu meeldejääv algus liideti hiljem teiste lauludega? Või vahetus üks viis teise vastu?
Siin on esitatud üks võimalik seletus “Lätsi küllä”-laulude päritolule, levimisele ja muundumisele. Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjade, noodistuste, helisalvestuste ning mõnede trükiallikate põhjal on piiritletud kolm erinevat rahvalaulu, mis seostuvad igaüks oma viisiga. Uurimismaterjali aitasid otsida ja mõtestada etnomusikoloog Taive Särg ja muusik Lauri Õunapuu.
A
1886. a. kirjutas Räpinä köster ja koorijuht Viido Kiudosk näitemängu “Mardisandid”. Selle kandis ette Toosikatsi (Tooste) küla laulu ja mängu selts, kelle koosseisu kuulus ka rahvalaule esitav “setukoor”. Näitemängu tegelaste hulgas on setu mehed, kes tegevuse vahelduseks laulavad mitmesuguseid “setulikke” laule. Valdavalt on aga tegu Räpinä kihelkonna rahvalauludega. Üks lauludest algab sõnadega “Lätsi küllä joo, kükükalla joo” ja koondab kolm erinevates rahvalauludes ette tulevat motiivi: “külla kükakil” – “neiu juurde kõlgusesse” – “koerad hakkavad häält tegema”. Laulu viis koos refräänsõnaga „joo” on sedasorti (nimetagem seda viisitüüp A), mida on palju jäädvustatud just Räpinä kihelkonnast.
Veel on üks taoline „joo“-silpi sisaldava ülesehitusega, aga teise sisuga tekst (Mehetapja laul) pärit naabrusest, Vahtsõliina kihelkonnast.
küki-, küka-tüvega sõnad on eesti regivärsilistes rahvalauludes laialt levinud ja nendega iseloomustatakse ka küla peal hiilivaid poisse. hargi-, hargu- sõnu (tähenduses ‘harkisjalu’) esineb paralleelvärsis siiski üksnes Põlvas, Räpinäs ja Setos. Räpinä kihelkonna puhul paistab silma see, et eelpoolnimetatud motiivid esinevad siin eri kombinatsioonidena mitmes regilaulus, mida on lauldud ka erinevate viisidega. Lisaks on 1876. a. kirja pandud laulutekst, milles samad motiivid leiduvad üheskoos, neile eelneb aga poiste pikk enesekiitus. Tekst lõpeb ema ja tütre kahekõnega, milles tütar veenab ema, et koerad hauguvad lihtsalt vööd puuriidal.
Sarnase viisiga laule on kogutud ka mujalt Võrumaalt. Nende sisu ja refräänsõnad on erinevad, kuid just “joo”-refrääniga laulud kõnelevad alati küla peal käimisest, olgugi et sellega võib olla liitunud teisi motiive. Vanemates variantides Karulast (1887-1889) ja Rõugõst (1889) on keel selgesti Räpinä-pärane ja sõnastus vastab üsna täpselt sellele, mis esineb Kiudoski näitemängu käsikirjas. Võib siis oletada, et laul on levinud tänu Tooste “setukoorile”, kes on andnud kontserte mitmel pool Lõuna-Eestis.
Sama laulu sõnade uuemad üleskirjutused Kanepist (1937) ja Karulast (1957) on juba rohkem kohalikus keeles. Kanepi tekst näib olevat Räpinä laulu lühenenud variant. Karula tekst on ühelt motiivilt teisele hüppav liitlaul, mis algab kõlgusessemineku ridadega. On tõenäoline, et siin esinev hellitusvorm “minakõnõ” on tekkinud räpinäkeelsete sõnade “mina kõnn´e” (‘mina kõndisin’; Võrumaal väljaspool Räpinät enamasti “m(in)a kõndsõ”) valesti mõistmisest.
B
Kus ja millal võis sündida uuem laul algussõnadega “Lätsi küllä, lätsi, lätsi küllä”, mis on kujunenud laialt levinud tüüpiliseks tekstiks? See on kirjas trükiallikates, jõudnud seltskonnalaulikutesse ja tuntud ka Põhja-Eestis.
Laulu üht motiivi “ennem kivi kui poisi kõrval”, esineb küllalt palju eesti regilaulutekstides, erilised (s.t muudes rahvalauludes puuduvad) sõnad on aga need, millega poiss palub sisselaskmist, samuti “kasi kodo, karjatsura” ja kojumineku kujutus. Richard Ritsing on seda laulu nimetanud nende hulgas, mida Räpinä rahvas on loonud setude heatahtlikuks pilkamiseks. Laulul on spetsiaalviis (nimetagem seda viisitüüp B), millele rahvalauluviiside hulgast sarnanevad kõige enam just mitmed Räpinä viisid. Selliseid leidub ka eelpoolnimetatud näitemängus „Mardisandid”. Niisiis ei saa välistada võimalust, et seegi laul on loodud Tooste „setukoori” (või Viido Kiudoski) poolt ja levinud tänu koori ringreisidele.
Igatahes on laulusõnad hiljem läbi teinud muundumise, mis viitab lõunaeesti keele vähesele tundmisele. Näiteks esineb laulus naisenimi Krõõt, mis pole levinud ei Ida-Võrumaal ega ammugi mitte Setus. See on ka arusaadav, kui arvestada, et sõna krõõt tähendab Räpinäs ja Setus ‘krõhva’ (“Eesti murrete sõnaraamat”). Setud ongi antud laulus selle asemel tarvitanud omakeelset nime Krepo. Kui aga tõesti oletada räpinäkeelset algvarianti, siis tuleks peale setukeelsete naisenimede pidada silmas veel omadussõna krõõtsa (‘nägus’), mida ongi üles märgitud ainult Räpinäst.
Ka määrsõna illu (või ilju; tähenduses ‘tasakesi’) on valdavalt põhjaeestiline ega esine Tartu-, Võru- või Setumaa keeles. Neil aladel on vastav sõna hoopis (h)illä. Niisiis jääb mulje, et trükis levinud laulutekst on mõne põhjaeestlase looming, kes siiski on kasutanud juba olemasolevat lõunaeestikeelset varianti.
Mõlemal “Lätsi küllä”-laulul (vanemal ja uuemal) näib olevat seos ka veel ühe, samuti selgitamata päritoluga uuema rahvalauluga “Istsõ maailma veerekese pääle”. Vähemalt Vahtsõliina kihelkonnas tehtud nõukogudeaegsed salvestised näitavad kõigi kolme laulu sõnade segunemist, kusjuures lauldakse “Lätsi küllä, lätsi, lätsi küllä” (B-tüüpi) viisiga.
C
Veelgi vähem pidepunkte on meil selleks, et jälgida  kolmanda, Elohelü kohustuslikuks looks saanud “Lätsi küllä”-laulu ajalugu. Laulu viis (nimetagem seda: viisitüüp C) tundub slaavimõjuline. Väärib aga märkimist, et seda viisi pole (vähemalt Lõuna-Eestis) jäädvustatud ida pool Kambja ja Urvaste kihelkonda.
Selle viisiga lauldavatele „Lätsi küllä” sõnadele on liitunud lühemaid või pikemaid osi  laulumotiivist „vaene vabatnaine”. Viimase tekstist olgu siinkohal esitatud üks variant Kolga-Jaani kihelkonnast:

Olin mina vaene, olin mina vaene vabat naine.
Oli minul ainus, oli minul ainus tütrekene.
Panin nimeks, panin, panin nimeks Teoella.
Teopoisid, teo, teopoisid tembutama.
Vallapoisid, valla, vallapoisid vallatumad.
Pandsin tütre, panin panin tütre luku taade.
Taade krampi, taade, taade krampi kangutima.
Naksi lukku, naksi, naksi lukku liigutima.

RKM, Mgn. II 2037 b < < Viljandi raj., K-Jaani k/n., Oorgu k., Tamme t. /K-Jaani/ - L. Briedis < Helene Kalda, s. 1901 a. (1971). Lit. E. Tampere 1990.
 
Ülaltoodud juhul kasutati laulmiseks „Lätsi küllä, lätsi, lätsi küllä” (B-tüüpi) viisi. See võib vihjata, et liitlaulu ongi varem lauldud selle viisiga, hiljem aga üle mindud viisitüübile C.
 
Kokkuvõttes näib, et „Lätsi küllä”-laulude populaarsusele on tugeva algtõuke andnud Tooste „setukoori” ja sellega seotud Räpinä muusika- ja kirjameeste tegevus. Arhiivides (sealhulgas Eesti Rahvaluule Arhiivis) on talletatud rohkesti andmeid Räpinä kihelkonna muusikaelust XIX-XX sajandil. Värske pilguga uurija võib seal peale sattuda veel mõnegi lõunaeestikeelse seltskonnalaulu algupärale.
 
Urmas Kalla