2019. aasta kohustuslik lugu - „Oi, tule üles!“
Tänavu seavad osalejad uude vormi Hargla kihelkonnast pärit laulu „Oi, tule üles!“.
Laulik Julie Raudsepp, sünd. 1880 a. Hargla khk, Taheva vald. Üles kirjutas Jaak Tamm, Hargla köster. EKM ERA, ERM 128, 13 (1)
Uus noodistus on veidi pikem, kui selle aluseks olnud arhiiviallikas, milles kogu teksti laulmiseks ei jätku viisi – silpe on ühe võrra rohkem kui noote. Silpide ja nootide arvu erinevuse põhjuseks võis olla kas üleskirjutaja tähelepanematus või esituse eripära, näiteks sissehingamine lõpusilbi ajal. Et aga midagi sarnast pole näha teises sama viisi üleskirjutuses Sangaste kihelkonnast, siis otsustati uues noodistuses arvatav eksimus parandada ja märkida iga silbi jaoks üks noot. Laulmisel võib aga lähtuda ka originaalkäsikirjast, jättes ühe silbi laulmata, sest festivalil on ju igaühe eesmärgiks laul taasluua oma tõekspidamise ja maitse järgi. /Taive Särg
„Oi, tule üles!“
Oi, tulõq üles, oi tulõq üles,
tulõq üles, valgõ vällän,
tulõq üles, valgõ vällän!
Refrään (iga rea järel):
Oi, heeli leeli, oi, heeli, leeli,
heli, heli, hell´u, lell´u,
heli, heli, hell´u, lell´u!
Oi, joba kuu kuakoruq!
Oi, joba agu aiakoruq!
Oi, joba päiv pääkoruq!
Märkus. q märgib võru keele kõrisulghäälikut, mis hääldub kõnelemisel, aga laulmisel jääb selle meloodia puhul tegelikult hääldamata.
Kirjakeelne tõlge:
Hoi, tule üles, valge väljas!
Hoi, juba kuu koja kõrgusel!
Hoi, juba koit aia kõrgusel!
Hoi, juba päike pea kõrgusel!
tulõq üles, valgõ vällän,
tulõq üles, valgõ vällän!
Refrään (iga rea järel):
Oi, heeli leeli, oi, heeli, leeli,
heli, heli, hell´u, lell´u,
heli, heli, hell´u, lell´u!
Oi, joba kuu kuakoruq!
Oi, joba agu aiakoruq!
Oi, joba päiv pääkoruq!
Märkus. q märgib võru keele kõrisulghäälikut, mis hääldub kõnelemisel, aga laulmisel jääb selle meloodia puhul tegelikult hääldamata.
Kirjakeelne tõlge:
Hoi, tule üles, valge väljas!
Hoi, juba kuu koja kõrgusel!
Hoi, juba koit aia kõrgusel!
Hoi, juba päike pea kõrgusel!
Sama laulu teine variant on üles kirjutatud Sangaste kihelkonnas. Seda võib kasutada alternatiivse viisivariandina.
Sangaste khk. Laulu saatis Juhan Aavik, üles kirjutas Jaak Tamm, Hargla köster (1904). EKM ERA, EÜS I 800 (83)
Hargla kihelkonnast pärit laulust valiti kohustuslikku loosse neli algusrida, mille puhul on tegu pigem motiivi kui terviklauluga. Selliseid „äratussõnu“ on põimitud väga erinevat tüüpi lauludesse. Mulgimaal näiteks on sarnane äratusmotiiv osa pikemast laulust, milles kiirustatakse neiusid üles tõusma. Hargla variandis järgneb ülaltoodud ridadele motiiv, milles neidusid hoiatatakse hulkumast, kuna nüüd on „hundid hulkumassa, rootsi koirad kõndimassa“. See jäeti antud juhul kõrvale, sest hommikuse äratuslaulu vahetu jätkuna mõjub see veidralt ja on pealegi põhjaeesti keeles. Motiivide ühendamise loogika selgineb, kui vaadelda sarnaste hoiatussõnade lõunaeestikeelsed variante Sangastest, Rõugest ja Põlvast. Rõuge ja Põlva lauludes öeldakse, et tuleb ennast hoida ja varjata „hommikuni (hummongult), ... enne valget“. Sangaste variandis on sellest saanud „ommogult, varra enne valgõ’õt“. Võimalik siis, et ka Jaak Tamme üleskirjutatud Hargla variandis on mõeldud just seda, et ehalised (ümberöeldult hundid ja koerad) on „kõige ohtlikumad“ varahommikusel ajal, kui neidudel on aeg üles tõusta. Põlva variandis igatahes on otse välja öeldud, et tegelikult on sute asemel küla noormehed. Olgu siinkohal esitatud Sangaste ja Rõuge värsse (keele poolest korrigeeritud Hargla-pärasemaks), mida võistluskontserdil osalejad võivad soovi korral kasutada. Igaüks saab siis ise järeldada, mis sorti huntide ja koertega siin tegemist on.
Näiukõsõq noorõkõsõq,
kabukõsõq käpekeseq,
hoitkõq enda hommungult(a),
varra enne valgõ’õt(a)!
Sis om sõnniq sõkkuman(na),
roodsi peniq roitõman(na).
(Sangaste)
No om soe sõiduaig(u),
Pühäjüri joosuaig(u),
soeq sõitvaq sõgõ’usi,
Pühäjüri püme’üsi.
(Rõuge)
Kohustusliku loo viisist ei ole Võrumaalt rohkem variante teadaolevalt jäädvustatud, kuid see-eest leidub Eesti Rahvaluule Arhiivis võrdlusmaterjali muudest piirkondadest. On olemas üks huvitav salvestis hoopis teisest kandist. Nimelt on kuulus Kodavere laulik Anna Lindvere laulnud 1938. a. heliplaadile laulu "Koes lätsi emä magama?" (Pl 89 A2). Osa laulusõnu on selgesti lõunaeestikeelsed. Lõunaeesti keelepiirkond küünib põhja suunas Kodavere kihelkonna Kavastu vallani, mis jääb Anna Lindvere elukohast väljapoole; samas on teada, et plaadistussessiooni käigus õppis Anna laule ka teiste piirkondade rahvalaulikutelt. Et aga tegemist võib olla Võrumaal levinud viisitüübiga, sellele viitab üks üleskirjutus Põlva kihelkonnast. Nimelt on usin korrespondent Johan Semm saatnud Jakob Hurdale laulusõnad (H II 74, 145/7 (5)), mis teema poolest ja värsiehituselt vastavad Anna Lindvere laulule. Semm lisab, et „tal om õigõ kinä viis“ ja et nooremad inimesed laulavad seda talgutel või õhtuti. Vanemate regiviiside kõrval võibki selline viis tunduda muusikalisem. See asjaolu koos uuema päritolu ja levikuga seletaks tema populaarsust noorema rahva hulgas.
On aga teada, et väljaspool Võru- ja Tartumaad esines sarnane viis ka Setumaal. Folklorist Paul Hagule laulis seda 1970. aastate algul Stepanida Vahvik. Vahvikul olid selle viisi jaoks „Mehetapja Maie“ sõnad. Senitoodud näidete põhjal jääb mulje, nagu oleks antud tüüpi viisi peetud sobilikuks laulude jaoks, mis käsitlesid hämarusaja vastandlikke teemasid - õhtust magamaminekut ja hommikust ülestõusmist. "Mehetapja" laul aga on mõnes mõttes ühenduslüliks mõlema teema vahel. Stepanida Vahviku esitusest pole küll säilinud salvestist, see-eest aga leidub "Eesti regilaulude andmebaasis" Räpinäst (Setumaa naabrusest) pärit tekstivariant (H II 32, 785 (14)), milles ämm hüüab Maiet hommikul üles just sõnadega "joba kuu kua kottal, joba ago aad´a rästäl". See viib mõttele, et antud viisitüüp on olnud spetsiaalselt kasutusel mingis mõttes sugulaslike laulude puhul, mis sisaldavad öiste ohtude motiivi.
Samade viiside põhjal on teinud orelile mõeldud töötluse Edgar Arro (1911-1978): „Eesti rahvaviise II nr. 19“.
Näiukõsõq noorõkõsõq,
kabukõsõq käpekeseq,
hoitkõq enda hommungult(a),
varra enne valgõ’õt(a)!
Sis om sõnniq sõkkuman(na),
roodsi peniq roitõman(na).
(Sangaste)
No om soe sõiduaig(u),
Pühäjüri joosuaig(u),
soeq sõitvaq sõgõ’usi,
Pühäjüri püme’üsi.
(Rõuge)
Kohustusliku loo viisist ei ole Võrumaalt rohkem variante teadaolevalt jäädvustatud, kuid see-eest leidub Eesti Rahvaluule Arhiivis võrdlusmaterjali muudest piirkondadest. On olemas üks huvitav salvestis hoopis teisest kandist. Nimelt on kuulus Kodavere laulik Anna Lindvere laulnud 1938. a. heliplaadile laulu "Koes lätsi emä magama?" (Pl 89 A2). Osa laulusõnu on selgesti lõunaeestikeelsed. Lõunaeesti keelepiirkond küünib põhja suunas Kodavere kihelkonna Kavastu vallani, mis jääb Anna Lindvere elukohast väljapoole; samas on teada, et plaadistussessiooni käigus õppis Anna laule ka teiste piirkondade rahvalaulikutelt. Et aga tegemist võib olla Võrumaal levinud viisitüübiga, sellele viitab üks üleskirjutus Põlva kihelkonnast. Nimelt on usin korrespondent Johan Semm saatnud Jakob Hurdale laulusõnad (H II 74, 145/7 (5)), mis teema poolest ja värsiehituselt vastavad Anna Lindvere laulule. Semm lisab, et „tal om õigõ kinä viis“ ja et nooremad inimesed laulavad seda talgutel või õhtuti. Vanemate regiviiside kõrval võibki selline viis tunduda muusikalisem. See asjaolu koos uuema päritolu ja levikuga seletaks tema populaarsust noorema rahva hulgas.
On aga teada, et väljaspool Võru- ja Tartumaad esines sarnane viis ka Setumaal. Folklorist Paul Hagule laulis seda 1970. aastate algul Stepanida Vahvik. Vahvikul olid selle viisi jaoks „Mehetapja Maie“ sõnad. Senitoodud näidete põhjal jääb mulje, nagu oleks antud tüüpi viisi peetud sobilikuks laulude jaoks, mis käsitlesid hämarusaja vastandlikke teemasid - õhtust magamaminekut ja hommikust ülestõusmist. "Mehetapja" laul aga on mõnes mõttes ühenduslüliks mõlema teema vahel. Stepanida Vahviku esitusest pole küll säilinud salvestist, see-eest aga leidub "Eesti regilaulude andmebaasis" Räpinäst (Setumaa naabrusest) pärit tekstivariant (H II 32, 785 (14)), milles ämm hüüab Maiet hommikul üles just sõnadega "joba kuu kua kottal, joba ago aad´a rästäl". See viib mõttele, et antud viisitüüp on olnud spetsiaalselt kasutusel mingis mõttes sugulaslike laulude puhul, mis sisaldavad öiste ohtude motiivi.
Samade viiside põhjal on teinud orelile mõeldud töötluse Edgar Arro (1911-1978): „Eesti rahvaviise II nr. 19“.
Teise esitatava loo valikuks võib soovi korral inspiratsiooni leida näiteks siit:
Lõuna-Eesti Väike kannel https://erb.nlib.ee/?kid=19336962
Võrumaa Väike kannel http://www.folklore.ee/Kannel/
http://regilaulik.traks.ee/index.html
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/tampere/tampere3/
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/tampere/tampere2/
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/tampere/tampere5/index.html
Lõuna-Eesti Väike kannel https://erb.nlib.ee/?kid=19336962
Võrumaa Väike kannel http://www.folklore.ee/Kannel/
http://regilaulik.traks.ee/index.html
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/tampere/tampere3/
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/tampere/tampere2/
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/tampere/tampere5/index.html
