2017. aasta kohustuslik lugu
Compulsory song
Kost laaluq saaduqKui sii ime minno olli,
Kandijagi minno kanni, Ime no seie kurõ kurgu, Kurõ kurgu, lõõvo lõõri. Selle mu helü helehemb, Selle kurku kumõhõmb. Nigu pille pedäjäne, Nigu kannõl´ kadajanõ. Kui mul sõnaq puudunõsõq, Vele ma jo Riiga saada, Tõõsõ saada Saarõmaalõ. Veli tõi Riiast sõnasõlõ, Sõnasõlõ, laalulehe. Säält ma, latsi, laalu saiõ, Ullikõnõ, sõnaq op´e, Säält ma kirja kiroti, Säält ma parg´e papõrihe, Säält ma raiõ raamatuhe. Keeli esä, keeli imä, Keeliq veleq viieq, kuvvõq, Sõsarõdsõq katõq, kolmõq. Ega mu jõvvaq kiä keeldäq, Kiä keeldäq, kinniq pitäq. Kui ma naka laulõmahe, Laulõmahe, laskõmahe, Peesü sõnno pillumahe. Ega mu jõvvaq uh´aq hoitaq, Uh´aq hoitaq, köödseq köütäq, Uh´aq hoitvaq hobõsiid, Köödseq köütväq kuurmiid. |
|
Helifail, sõnade ja noodi fail
|
|
| ||||||
Selgituseks
2017. aasta võistlusloo viisist leidub Eesti Rahvaluule Arhiivis kolm eri varianti lauljalt Kristina Zerning, kes elas Leevaku külas. Lauliku vanuseks on märgitud 73 aastat. Viisid kogus Soome päritolu rahvamuusikauurija Armas Otto Väisänen Eesti Üliõpilaste Seltsi korraldatud kogumistöö käigus 1912. aastal.
Kaks sarnast viisivarianti on jäädvustatud tekstiga “Kust laulud saadud”: üks helisalvestus (ERA, Fon 21 d) ja üks üleskirjutus (EÜS IX 1334 (232)). Kolmas viisivariant on üles kirjutatud laulutekstiga “Härjad murtud” (EÜS IX 1335 (239)).
Siin avaldatud “Kust laulud saadud” noodistus vastab täpselt helisalvestusele, käsikirjalises noodistuses leiduvad erinevused on märgitud viisivariatsioonidena (3. viisireas).
Meieni jõudnud viiside väikesed omavahelised erinevused ja mõnd variatsiooni sisaldav üleskirjutus (EÜS IX 1434 (232)) annavad märku viisimuutustest esitusel – seega helisalvestatud või noodistatud viisilõik ei tarvitsenud korduda täpselt samasugusena.
Võistluslaulu tekst kirjutati tervikuna üles ilmselt samal külastusel (EÜS IX 1473/4 (66)).
Allikmaterjali nappus – kahe viisirea ja nelja viisirea (värsi) pikkused meloodiakatked laulude algusest – ei lase kindlaks määrata viisi põhilist vormi ega kõige sagedasemat meloodialiikumist. Viis on vormi poolest arvatavasti 2-realine, meloodia lõpufraas asub põhihelist tertsi võrra kõrgemal. Siiski on võimalik, et viisi mõnikord lauldi ka 4-realise struktuuriga. Sel juhul teksti kohandamiseks 4-realise viisiga võidi mõningaid värsse korrata või üksikuid viisiridu vahele jätta.
Viisi lõpuosa suhteliselt kõrge meloodialiikumine ja põhihelist tertsi võrra kõrgemal asuvad viimased noodid loovad sarnasuse Lõuna-Eesti mitmehäälsete laulude ülemise saatehäälega. On võimalik, et mitmehäälse laulu põhjal on kujunenud üksi laulmisel ühehäälne versioon, kus kõigepealt lauldakse alumise ja kordusel ülemise hääle meloodiat.
Arhiiviallikates ilmnev traditsioon pakub esinejatele võimalusi valida ja kokku sobitada viisi erinevaid vorme ja variatsioone, samuti kujundada mitmehäälsust.
Noodistas ja teksti kirjutas Taive Särg
Eesti Rahvaluule Arhiiv
Kaks sarnast viisivarianti on jäädvustatud tekstiga “Kust laulud saadud”: üks helisalvestus (ERA, Fon 21 d) ja üks üleskirjutus (EÜS IX 1334 (232)). Kolmas viisivariant on üles kirjutatud laulutekstiga “Härjad murtud” (EÜS IX 1335 (239)).
Siin avaldatud “Kust laulud saadud” noodistus vastab täpselt helisalvestusele, käsikirjalises noodistuses leiduvad erinevused on märgitud viisivariatsioonidena (3. viisireas).
Meieni jõudnud viiside väikesed omavahelised erinevused ja mõnd variatsiooni sisaldav üleskirjutus (EÜS IX 1434 (232)) annavad märku viisimuutustest esitusel – seega helisalvestatud või noodistatud viisilõik ei tarvitsenud korduda täpselt samasugusena.
Võistluslaulu tekst kirjutati tervikuna üles ilmselt samal külastusel (EÜS IX 1473/4 (66)).
Allikmaterjali nappus – kahe viisirea ja nelja viisirea (värsi) pikkused meloodiakatked laulude algusest – ei lase kindlaks määrata viisi põhilist vormi ega kõige sagedasemat meloodialiikumist. Viis on vormi poolest arvatavasti 2-realine, meloodia lõpufraas asub põhihelist tertsi võrra kõrgemal. Siiski on võimalik, et viisi mõnikord lauldi ka 4-realise struktuuriga. Sel juhul teksti kohandamiseks 4-realise viisiga võidi mõningaid värsse korrata või üksikuid viisiridu vahele jätta.
Viisi lõpuosa suhteliselt kõrge meloodialiikumine ja põhihelist tertsi võrra kõrgemal asuvad viimased noodid loovad sarnasuse Lõuna-Eesti mitmehäälsete laulude ülemise saatehäälega. On võimalik, et mitmehäälse laulu põhjal on kujunenud üksi laulmisel ühehäälne versioon, kus kõigepealt lauldakse alumise ja kordusel ülemise hääle meloodiat.
Arhiiviallikates ilmnev traditsioon pakub esinejatele võimalusi valida ja kokku sobitada viisi erinevaid vorme ja variatsioone, samuti kujundada mitmehäälsust.
Noodistas ja teksti kirjutas Taive Särg
Eesti Rahvaluule Arhiiv
Nagu laulusõnadest näha, on teemaga „Kust laulud saadud“ liitunud ka teema „Ei mind jõua ohjad hoida“. Võistlejail on vabadus värsse kombineerida ja/või ära jätta just nii, nagu töötlus nõuab.
Häälduse täpsustamisel on kasutatud nii üleskirjutuse mustandit (EÜS IX 1574/5 (66)) kui puhtandit. Arvestatud on kirjapanija tõenäoliste vigadega, mida on püütud parandada, võttes aluseks võru keele Räpina murraku. Tegelikult on lauliku sünni- ja elukoha keelepruuk pisut „Põlva-poolne“, erinev kihelkonna keskosa väga omapärasest murrakust. Siiski torkab silma järgsilbi e (i asemel) sõnas pille, samuti diftongide assimilatsioon nõrgas astmes (näiteks sõnades lõõvo ja köödseq, kus on kadunud diftongid õi ja öü). Nende tunnuste koosesinemine on iseloomulik just Räpina keelepruugile.
Võru keele kirjutamiseks on tarvitusel erinevaid kirjaviise. Näiteks ühes neist märgitakse omapärast kõrisulghäälikut (larüngaalklusiili) q-tähega, teises ülakomaga ('), kolmandas jäetakse hoopis märkimata. Festivali kohustusliku loo teksti jaoks on valitud selline kirjaviis, milles on tähistatud nii kõrisulghäälik (q-tähega) kui ka häälikupeenendus ehk palatalisatsioon (märgiga ´). Värsirea sees kõrisulghäälik tegelikult assimileerub, kui talle järgnev sõna algab kaashäälikuga; näiteks rida „keeliq veleq viieq, kuvvõq“ hääldub umbes „keeli_v vele_v viie_k kuvvõq“. Kui järgnev sõna algab täishäälikuga, siis jääb kõrisulghäälik reeglina välja hääldamata (näiteks rida „ega mu jõvvaq uh´aq hoitaq“ hääldub „ega mu jõvva uh´a_h hoitaq“). Need konkursil osalejad, kellele võru keel on võõras, võivad kõrisulghääliku kasutamisest ka loobuda, ilma et esituse muusikaline tase sellepärast kannataks. Olgu aga öeldud, et võru kirjaviisis ei tohi q-tähte hääldada k- häälikuga ega ku- või kv- häälikuühendiga.
Märkuseks veel, et kohustusliku loo viimase värsirea viimane sõna silbitub laulmisel ku-ur-miid, mitte kuur-mi-id.
Urmas Kalla
Võro Instituut
Häälduse täpsustamisel on kasutatud nii üleskirjutuse mustandit (EÜS IX 1574/5 (66)) kui puhtandit. Arvestatud on kirjapanija tõenäoliste vigadega, mida on püütud parandada, võttes aluseks võru keele Räpina murraku. Tegelikult on lauliku sünni- ja elukoha keelepruuk pisut „Põlva-poolne“, erinev kihelkonna keskosa väga omapärasest murrakust. Siiski torkab silma järgsilbi e (i asemel) sõnas pille, samuti diftongide assimilatsioon nõrgas astmes (näiteks sõnades lõõvo ja köödseq, kus on kadunud diftongid õi ja öü). Nende tunnuste koosesinemine on iseloomulik just Räpina keelepruugile.
Võru keele kirjutamiseks on tarvitusel erinevaid kirjaviise. Näiteks ühes neist märgitakse omapärast kõrisulghäälikut (larüngaalklusiili) q-tähega, teises ülakomaga ('), kolmandas jäetakse hoopis märkimata. Festivali kohustusliku loo teksti jaoks on valitud selline kirjaviis, milles on tähistatud nii kõrisulghäälik (q-tähega) kui ka häälikupeenendus ehk palatalisatsioon (märgiga ´). Värsirea sees kõrisulghäälik tegelikult assimileerub, kui talle järgnev sõna algab kaashäälikuga; näiteks rida „keeliq veleq viieq, kuvvõq“ hääldub umbes „keeli_v vele_v viie_k kuvvõq“. Kui järgnev sõna algab täishäälikuga, siis jääb kõrisulghäälik reeglina välja hääldamata (näiteks rida „ega mu jõvvaq uh´aq hoitaq“ hääldub „ega mu jõvva uh´a_h hoitaq“). Need konkursil osalejad, kellele võru keel on võõras, võivad kõrisulghääliku kasutamisest ka loobuda, ilma et esituse muusikaline tase sellepärast kannataks. Olgu aga öeldud, et võru kirjaviisis ei tohi q-tähte hääldada k- häälikuga ega ku- või kv- häälikuühendiga.
Märkuseks veel, et kohustusliku loo viimase värsirea viimane sõna silbitub laulmisel ku-ur-miid, mitte kuur-mi-id.
Urmas Kalla
Võro Instituut