KINO kirikus - 13. mai
|
"Elagu antipoodid" ja Maris Podekrat
Emadepäeval kell 17 kohtuvad Tartu Pauluse kirikus muusika ja film. Pariisis resideeruv Põlvamaalt pärit organist Maris Podekrat annab Pauluse kiriku orelil improviseerides kontserdi, mis kõlab kokku Viktor Kossakovski filmiga „Elagu antipoodid!“ – filmi näidatakse kirikus ekraanilt ja Maris Podekat loob samal ajal teosele uue helilise tausta. See on muusika, mis sünnib vaid sel hetkel ja vaid ühe korra! Sissepääs prii! Maris Podekrat on pärit Põlvamaalt Vastse-Kuustest ning õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis raadiorezhiid (kursuse juhendaja Rudolf Allabert). Ta on töötanud Kuku Raadios uudistetoimetajana ja Eesti Päevalehes reporterina. Hetkel töötab Pariisi OECD peakontoris Welcome Officerina. Muusikaõpingud: 1985-1995 Põlva Lastemuusikakool, klaveri eriala (õpetajad Anne Rajaste ja Silvi Ottas) 2009-2016 oreliõpingud Prantsusmaal Yannick Daguerre ´i, Philippe Brandeisi ja Paul Goussot’ klassis Alates 2012. aaastast organist Pariisis ja Pariisi regioonis. |
Oreli juurde jõudmisest
Pariisis Seine ´i jõel madrusena töötades jäid ühel varahommikul vasaku käe sõrmed nii õnnetult sadamaköite vahele, et arstide sõnul polnud selliste näppudega enam suurt midagi peale hakata („Hea, et üldse külge jäid, aga Chopini te enam ei mängi“). Prantsuse arstiteadus Eesti jonni vastu - ei saa Chopini mängida? Nüüd see õige pillimängu isu alles tuli. Klaveri eratundidest jõudsin oreli eratundideni, siis muusikakooli, edasi konservatooriumi, ning paari aasta pärast asendasin juba oma õpetajat kirikutes missade saatjana. Oreliga ongi nii, et kes sõrme annab, sellelt võetakse käed, jalad ja süda takkapihta.
Kossakovski filmi improvisatsiooni ettevalmistusest:
Mismoodi kõlab lumesadu? Nüsitud soeng? Lihakänts? Laava, mis läheb üle elevandi nahaks? Vett larpiv lõvi? Valged aluspüksid?
Kõige suurem väljakutse Kossakovski filmi muusikasse valamise juures on see, et pooleteist tunni jooksul ei juhtu seal absoluutselt mitte midagi. Aeg tiksub, siin-seal loivab üle ekraani vana koer, siis on mitu minutit taevast. Algustiitrid lõppevad alles 7. minutil. (7 minutit on improvisatsioonis väga pikk aeg!) Ja siis tulevad korraga vapustavad looduskaadrid, kontrastid ja filosoofia, väga erilised üleminekud, vaikus. Tõesti on ilus film. Minu kananaha-stseen on see, kuidas surnud vaala hing teispool maakera liblikana minema lendab.
Mõned inimesed on teatri- ja muusikaimprovisatsiooni võrrelnud enese alasti koorimisega. Kas kõhulihaseid on või ei ole, sõltub sellest, kui palju varem trenni tehtud on. Improviseerijaid on mitmesuguseid - mõni valmistab teemad ja nende arendused nii hoolikalt ette, et juhusele kohta polegi. On neid, kes näevad filmi kontserdil esimest korda ja jätavad kõik loomuliku ilu hooleks.
Mina õpin tavaliselt filmi pähe ja mängin seda kümneid ja kümneid kordi läbi (iga kord isemoodi) - ma pean teadma, kas mul lendab kotkas kaadris 10 sekundit või kolm minutit, kas ta lehvib seal niisama või lõpeb lend verevalamisega, kas ta tuleb millalgi tagasi või on ta paari stseeni pärast juba unustatud. Rudolf Allabert, meie kursusejuhendaja Peda raadiorezhii kursusel, ütles teatritundides ikka, et fakti peab seljaga mängima - teed nägu, nagu ei teaks, mis juhtuma hakkab, ja siis äkki ehmatad.
Mul on igaks juhuks mõned varumõtted ja stambid tagataskus, kui peaks keset kontserti musta auku sattuma, aga suurem osa improvisatsioonist sünnib kohapeal. Mõned kohad on täpsemalt ette valmistatud, et muusika ja pilt oleks sünkroonis. Ühe osa moodustab rahvamuusikaimprovisatsioon ja paar kohta kattuvad filmi originaalmuusikast võetud teemadega (kui näiteks inimene laulab või vilistab mingit viisi.) Muusikalise poole pealt on mind ettevalmistustöös aidanud minu oreliõpetaja Philippe Brandeis, kes märkab niisuguseid vigu, mida ma ise tähele ei pane - näiteks liigne jalgadega vehkimine. Ta tuletab meelde, et bemollidega helistikud vahelduksid dieesidega, sest nii on kõrvale värskem; et heal maitsel on piir; või surub haigutust alla: „Kuidas te küll suudate nii palju paralleelseid kvinte ühte teemasse sisse panna?“ (Paralleelsed kvindid on väga, väga halb asi.)
Pariisis Seine ´i jõel madrusena töötades jäid ühel varahommikul vasaku käe sõrmed nii õnnetult sadamaköite vahele, et arstide sõnul polnud selliste näppudega enam suurt midagi peale hakata („Hea, et üldse külge jäid, aga Chopini te enam ei mängi“). Prantsuse arstiteadus Eesti jonni vastu - ei saa Chopini mängida? Nüüd see õige pillimängu isu alles tuli. Klaveri eratundidest jõudsin oreli eratundideni, siis muusikakooli, edasi konservatooriumi, ning paari aasta pärast asendasin juba oma õpetajat kirikutes missade saatjana. Oreliga ongi nii, et kes sõrme annab, sellelt võetakse käed, jalad ja süda takkapihta.
Kossakovski filmi improvisatsiooni ettevalmistusest:
Mismoodi kõlab lumesadu? Nüsitud soeng? Lihakänts? Laava, mis läheb üle elevandi nahaks? Vett larpiv lõvi? Valged aluspüksid?
Kõige suurem väljakutse Kossakovski filmi muusikasse valamise juures on see, et pooleteist tunni jooksul ei juhtu seal absoluutselt mitte midagi. Aeg tiksub, siin-seal loivab üle ekraani vana koer, siis on mitu minutit taevast. Algustiitrid lõppevad alles 7. minutil. (7 minutit on improvisatsioonis väga pikk aeg!) Ja siis tulevad korraga vapustavad looduskaadrid, kontrastid ja filosoofia, väga erilised üleminekud, vaikus. Tõesti on ilus film. Minu kananaha-stseen on see, kuidas surnud vaala hing teispool maakera liblikana minema lendab.
Mõned inimesed on teatri- ja muusikaimprovisatsiooni võrrelnud enese alasti koorimisega. Kas kõhulihaseid on või ei ole, sõltub sellest, kui palju varem trenni tehtud on. Improviseerijaid on mitmesuguseid - mõni valmistab teemad ja nende arendused nii hoolikalt ette, et juhusele kohta polegi. On neid, kes näevad filmi kontserdil esimest korda ja jätavad kõik loomuliku ilu hooleks.
Mina õpin tavaliselt filmi pähe ja mängin seda kümneid ja kümneid kordi läbi (iga kord isemoodi) - ma pean teadma, kas mul lendab kotkas kaadris 10 sekundit või kolm minutit, kas ta lehvib seal niisama või lõpeb lend verevalamisega, kas ta tuleb millalgi tagasi või on ta paari stseeni pärast juba unustatud. Rudolf Allabert, meie kursusejuhendaja Peda raadiorezhii kursusel, ütles teatritundides ikka, et fakti peab seljaga mängima - teed nägu, nagu ei teaks, mis juhtuma hakkab, ja siis äkki ehmatad.
Mul on igaks juhuks mõned varumõtted ja stambid tagataskus, kui peaks keset kontserti musta auku sattuma, aga suurem osa improvisatsioonist sünnib kohapeal. Mõned kohad on täpsemalt ette valmistatud, et muusika ja pilt oleks sünkroonis. Ühe osa moodustab rahvamuusikaimprovisatsioon ja paar kohta kattuvad filmi originaalmuusikast võetud teemadega (kui näiteks inimene laulab või vilistab mingit viisi.) Muusikalise poole pealt on mind ettevalmistustöös aidanud minu oreliõpetaja Philippe Brandeis, kes märkab niisuguseid vigu, mida ma ise tähele ei pane - näiteks liigne jalgadega vehkimine. Ta tuletab meelde, et bemollidega helistikud vahelduksid dieesidega, sest nii on kõrvale värskem; et heal maitsel on piir; või surub haigutust alla: „Kuidas te küll suudate nii palju paralleelseid kvinte ühte teemasse sisse panna?“ (Paralleelsed kvindid on väga, väga halb asi.)
|
|
|
