Collegium Musicale "Unustatud rahvad"
|
Veljo Tormis. Parimad palad kooritsüklist „Unustatud rahvad“.
Kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav. Kontsert on pühendatud Veljo Tormise 90. sünniaastapäevale Aastatel 1970–1989 loodud tsükkel “Unustatud rahvad” on Veljo Tormise kooriloomingu tippteos – kuue läänemereäärse soome-ugri hõimu (liivi, vadja, isuri, vepsa, ingeri ja karjala) muusikaline koondportree. Paljud neist rahvastest on väljasuremise äärel ja on keeli, mida kõnelevad veel vaid mõned üksikud inimesed. Kuid Veljo Tormis annab kõigile neile igavese elu muusikas ja ei lase meil unustada, et kunagi on ka nende rahvaste keel endale laulutuules igavikku otsinud. Et Unustatud rahvaste muusika kõlaks veenvalt, on Collegium Musicale käinud kolmel korral reisimas ja esinemas Unustatud rahvaste radadel – igakord on kaasa toodud omalaadset mõistmist selle muusika esitamiseks. Moostes tuleb ettekandele kvintessents sellest hiiglaslikust tervikust – kõigi kogumike parimad palad terviklikus kontsertetenduses. |
Collegium Musicale:
Eesti tippkammerkoor Collegium Musicale tegutseb alates 2010. aastast dirigent Endrik Üksvärava eestvedamisel. Koori repertuaar ulatub renessansist kaasaega. Olulisel kohal on vanamuusika ja Eesti heliloojate teosed: Arvo Pärt, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits, Mirjam Tally, Pärt Uusberg jt. Eesti Kooriühing on tunnustanud Collegium Musicalet kolmel korral aasta koori tiitliga (2017, 2014 ja 2011). Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapital tunnustas dirigent Endrik Üksväravat ja kammerkoori Collegium Musicale Eesti koorimuusika särava edendamise ning pühendunud ja kõrgetasemelise tutvustamise eest nii Eestis kui välismaal 2018. aasta aastapreemiaga. Koor on salvestanud mitmeid kõrgelt hinnatud plaate.
Foto autor Kaupo Kikkas.
Veljo Tormis:
Ühel Tartu üliõpilaste ekspeditsioonil (1969) kaasas olles “avastasin” enda jaoks meie väiksema sugulasrahva – liivlased. Järgmisel korral, 1970 – vadjalased ja isurid. Kuuldes veel elavana (kuigi hääbuvana) neid kadunuks peetud keeli, tekkis mul otsekohe huvi ka kõnelejate iidse rahvalaulu vastu. Siit alates muutus läänemeresoome rahvaste folkloori tundmaõppimine juba teadlikuks tegevuseks, mille üheks tulemuseks on tsükkel “Unustatud rahvad”.
Algusest peale taotlesin võimalikku ehtsust ja adekvaatsust. Selleks pöördusin algallikate, arhiivide, aga ka vastava ala eriteadlaste poole. Vadjalaste ja isurite juures sain veel kuulda vanade laulude ehtsat elavat esitust. Sellest sain suure emotsionaalse laengu.
Tsükkel kujunes 20 aasta jooksul. Vaheajad selle kirjutamisel olid tingitud materjali kogumisest, algallikate otsimisest ja iga kultuuri eripärasse süvenemisest. Iga sari tõstis tegija ees oma erilaadsed probleemid. Tuli leida mingi kindel teemadering, millest moodustuks tervik.
Liivlaste puhul oli raskus selles, et tänapäeval lauldakse nende hulgas vaid uuemaid, enamasti laenulisi rahvalaule – algupäraste, tuhandeaastaste jälile sain alles muuseumis.
Vadjalaste puhul andis laulik ise kätte teema – pulmalaulud. Nende ürgne motiiv sarnaneb eesti runolauludega, näidates selgesti ära eesti ja vadja traditsiooni ühised juured. Runolaulu vormiline omapära seisneb spetsiifilises ahellaulmises, mis on iseloomulik läänemeresoome vanale ühiskultuurile. See on eeslaulja ja koori või kahe lauljaterühma vaheldumisi, aga seotult laulmine – tekib katkematu lauluahel ja šamanistlikult sugestiiv-monotoonne motiivikordus.
Isurite juures paelusid mind eepilised lugulaulud, mis on üllatavalt sarnased “Kalevala” lugudega. See viitab ka isurite lähisugulusele karjalastega, kellelt soome rahvuseepose koostaja Elias Lönnrot on 19. sajandi algul üles kirjutanud eepose põhimaterjali.
Ingerimaaks nimetatud vadjalaste ja isurite põlisalale on tulnud hilisem soomlaste väljaränne. Seal, perifeerias, on säilinud omapäraseid tantsulaule, mida Soomemaal enam ei teata, kuulmisel aga tuntakse otsekohe “omana” ära. Nendest on moodustatud sari “Ingerimaa õhtud”.
Kahe viimase sarja koostamise raskuste ja probleemide põhjused on risti vastupidised. Esimesel juhul on selleks materjali nappus ja teisel – üleküllus. Vepsa tsüklis püüdsin teha puudusest põhimõtte: see on koostatud enamasti lühikestest laulukatkenditest, mis peegeldab algmaterjali seisundit hetkel, mil folkloristid pärale jõudsid.
Karjala hõim on läänemeresoome väikerahvastest suurim. Karjala on tohutu rikas kultuuri- ja lauluala, kust ka soome tänapäevakultuur on palju ammutanud. Valikut tehes oli mul tunne, et selle laulumere lained löövad mul üle pea kokku. Lõpuks moodustus viieosaline sari, milles kaudselt peegeldub Karjala rahva traagiline saatus.
Traagiline on olnud kõigi läänemeresoomlaste saatus – nad jäid kahe suurriigi suures sõjas mõlemale “vabastajale” jalgu. Sadu tuhandeid inimesi aeti välja oma igipõlistest kodudest ja paisati laia maailma, enamasti Venemaa ja Siberi lagendikele. Paigalejäänud rahvakillud hääbuvad vaikselt. Õieti ei tahaks ma ühelegi rahvakillule, ka kõige väiksemale, reekviemi laulda. “Unustatud rahvaste” mõte on pigem unustusest äratada, säilitada ja edasi anda läänemeresoomlaste ürgset pärandust. Sest nende eluhoiakud ja väärtused võiksid sisemist pidepunkti pakkuda ka tänapäeva rabelevaile ja tihti ebakindlale inimesele. Olen veendunud, et nende hõimude loominguta oleks ka tuleviku maailma kultuuritervik palju vaesem.
Eesti tippkammerkoor Collegium Musicale tegutseb alates 2010. aastast dirigent Endrik Üksvärava eestvedamisel. Koori repertuaar ulatub renessansist kaasaega. Olulisel kohal on vanamuusika ja Eesti heliloojate teosed: Arvo Pärt, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits, Mirjam Tally, Pärt Uusberg jt. Eesti Kooriühing on tunnustanud Collegium Musicalet kolmel korral aasta koori tiitliga (2017, 2014 ja 2011). Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapital tunnustas dirigent Endrik Üksväravat ja kammerkoori Collegium Musicale Eesti koorimuusika särava edendamise ning pühendunud ja kõrgetasemelise tutvustamise eest nii Eestis kui välismaal 2018. aasta aastapreemiaga. Koor on salvestanud mitmeid kõrgelt hinnatud plaate.
Foto autor Kaupo Kikkas.
Veljo Tormis:
Ühel Tartu üliõpilaste ekspeditsioonil (1969) kaasas olles “avastasin” enda jaoks meie väiksema sugulasrahva – liivlased. Järgmisel korral, 1970 – vadjalased ja isurid. Kuuldes veel elavana (kuigi hääbuvana) neid kadunuks peetud keeli, tekkis mul otsekohe huvi ka kõnelejate iidse rahvalaulu vastu. Siit alates muutus läänemeresoome rahvaste folkloori tundmaõppimine juba teadlikuks tegevuseks, mille üheks tulemuseks on tsükkel “Unustatud rahvad”.
Algusest peale taotlesin võimalikku ehtsust ja adekvaatsust. Selleks pöördusin algallikate, arhiivide, aga ka vastava ala eriteadlaste poole. Vadjalaste ja isurite juures sain veel kuulda vanade laulude ehtsat elavat esitust. Sellest sain suure emotsionaalse laengu.
Tsükkel kujunes 20 aasta jooksul. Vaheajad selle kirjutamisel olid tingitud materjali kogumisest, algallikate otsimisest ja iga kultuuri eripärasse süvenemisest. Iga sari tõstis tegija ees oma erilaadsed probleemid. Tuli leida mingi kindel teemadering, millest moodustuks tervik.
Liivlaste puhul oli raskus selles, et tänapäeval lauldakse nende hulgas vaid uuemaid, enamasti laenulisi rahvalaule – algupäraste, tuhandeaastaste jälile sain alles muuseumis.
Vadjalaste puhul andis laulik ise kätte teema – pulmalaulud. Nende ürgne motiiv sarnaneb eesti runolauludega, näidates selgesti ära eesti ja vadja traditsiooni ühised juured. Runolaulu vormiline omapära seisneb spetsiifilises ahellaulmises, mis on iseloomulik läänemeresoome vanale ühiskultuurile. See on eeslaulja ja koori või kahe lauljaterühma vaheldumisi, aga seotult laulmine – tekib katkematu lauluahel ja šamanistlikult sugestiiv-monotoonne motiivikordus.
Isurite juures paelusid mind eepilised lugulaulud, mis on üllatavalt sarnased “Kalevala” lugudega. See viitab ka isurite lähisugulusele karjalastega, kellelt soome rahvuseepose koostaja Elias Lönnrot on 19. sajandi algul üles kirjutanud eepose põhimaterjali.
Ingerimaaks nimetatud vadjalaste ja isurite põlisalale on tulnud hilisem soomlaste väljaränne. Seal, perifeerias, on säilinud omapäraseid tantsulaule, mida Soomemaal enam ei teata, kuulmisel aga tuntakse otsekohe “omana” ära. Nendest on moodustatud sari “Ingerimaa õhtud”.
Kahe viimase sarja koostamise raskuste ja probleemide põhjused on risti vastupidised. Esimesel juhul on selleks materjali nappus ja teisel – üleküllus. Vepsa tsüklis püüdsin teha puudusest põhimõtte: see on koostatud enamasti lühikestest laulukatkenditest, mis peegeldab algmaterjali seisundit hetkel, mil folkloristid pärale jõudsid.
Karjala hõim on läänemeresoome väikerahvastest suurim. Karjala on tohutu rikas kultuuri- ja lauluala, kust ka soome tänapäevakultuur on palju ammutanud. Valikut tehes oli mul tunne, et selle laulumere lained löövad mul üle pea kokku. Lõpuks moodustus viieosaline sari, milles kaudselt peegeldub Karjala rahva traagiline saatus.
Traagiline on olnud kõigi läänemeresoomlaste saatus – nad jäid kahe suurriigi suures sõjas mõlemale “vabastajale” jalgu. Sadu tuhandeid inimesi aeti välja oma igipõlistest kodudest ja paisati laia maailma, enamasti Venemaa ja Siberi lagendikele. Paigalejäänud rahvakillud hääbuvad vaikselt. Õieti ei tahaks ma ühelegi rahvakillule, ka kõige väiksemale, reekviemi laulda. “Unustatud rahvaste” mõte on pigem unustusest äratada, säilitada ja edasi anda läänemeresoomlaste ürgset pärandust. Sest nende eluhoiakud ja väärtused võiksid sisemist pidepunkti pakkuda ka tänapäeva rabelevaile ja tihti ebakindlale inimesele. Olen veendunud, et nende hõimude loominguta oleks ka tuleviku maailma kultuuritervik palju vaesem.
